Üks päevake.

Käisin Tartus. Lihtsalt niisama. Ei käinud jala, Helikene küll arvas nii, sest samme kogunes üle 15000
See sammumine/jalutame kesklinnas tekitab lihtsalt neid sammuklõpse.

Teate, kui mõnus on Abakanis sobrada, mõtelda unistada, koostada mõtteis igasugu vingeid asju. Näppida kangaid. Ostma ei pea, aga keegi ei oota sinu mõtete järel ja auto pole ka tasuliselt ära pargitud, et kiire-kiire-kiire...

Mingil ajal ostsin turult tillukese karbitäie maasikaid ja istusin Emajõe kaldal olevale pingile. Ma sain pingi ilma igasugu veidrikega naabruses (loe: need, kes tühja taara pärast kisuvad ja sinu joogipudelit kullisilmil jälgivad, kuhu sa selle ometi tühjana pistad...)

Kohe ilmus mu ette 2 varblaseklutti, piireldes, äkki, see, mis ma näksin sobib ka neile .
Ei kõlvanud, ega ma ei pakkunudki, aga arvan, et need ootasid pigem saiapudinaid.

Mingi hetk ehmatas mind päris kõva krigin-krägin, nagu sõidaks roostes vagun meetrikest maad...

Ei olnud vagun, aga no peaaegu, see oli Pläsku (või mis maja see on) küljes rippuvad/kõlkuvad aknapesumehed

Näete, seal ülevalt teise korruse küljes.

Jõeäärse trepiastme peale oli ka soojenema palju viidikaid kogunenud. Natuke suuremad oli trepiastme võrra madalamal ja veel suuremad välgutasid vaid oma hõbedasi külgi veel sügavamal.


Edasi sain proovikatsetuse.
Käekee näol
Muidugi oli teada värv - selline heledam sinine või pruun
Pruun jäi kõrvale, sest pruuni on näpuotsatäis ja mitte läbipaistvaid polegi.
Kohalikust poest sain sinised läbipaistmatud seemnekad. Ainuke sinine toon, mis oli.
Lasksin käiku ka helmesegu karbi - need India omad, ja toppisin vahele hõbetoonilisi vidinaid ja siis aaaaaaaa...... ma ju ei küsinud, kas helmed peavad kõik samasugused olema. Kujul polnud tähtsust, aga äkki kõik kandilised, või ümarad või biconed??


Hah, see siis ongi katse,
kuna siit saab igatahes asju küljest ära võtta ja üht-teist külge toppida.

Helmeste välimistesse otstesse tahtsin küll pisikesed otsad teha, aga need helmed panid sealt plehku.
Keerasin siis imetillukesed, 4,5-5 mm traatiotsa kasutades aasad.
Ma ei ütle, et mu tööd alati ülikorralikud oleksid, aga ma püüdlen selle poole. Lihtsalt nägin kõrvarõngaid , mille iga aas oli erineva suurusega poolkandiline...

Pärnu Hansapäevad.

Seda, et ma sinna lähen, see oli selge juba siis, kui sai teada, et sellel ajal on mul puhkus. Muidugi. Kuhu siis veel minna, kui mitte Hansapäevadele.
Kuid tegelikult oli nii, et peale eelmise aasta Hansapäevade lõppu teadsin, et ma lähen sinna veel. Lihtsalt see melu ja olek ja rahvas on vahva.
Pealegi oli sel aastal ju ka ilm kõige selle poolt, et Hansapäevad oleksid säravad.

Pärnu Vallikäär, kus me põhiliselt olime oli uue ja värske kuue saanud.
Ausalt kõikjale ei jõudnud, ja alati ei pildistanud.

Käisime ka korra linnas, Rüütli tänaval ja.... müned tänavad olid veel.. Igatahes rahvast oli väga palju. Näed miskit 2-3 m kauguselt , lähemale minna ei saa, vahepeal on 20 inimest...


Meie, Isetegijarahvas nautisime oma telgiga ruumi kohe Tallinna väravate juures.
Siinkohal suured tänud Kikukale, et ta meile telgi pea kohale organiseeris.

Meid oli vähe, aga meil oli mõnus :)

Teemaks siis ÖÖkudumine = Öösel kootud sokipaari annetasime heategevuseks Pärnu linnale, kes siis jagab need puudust kannatavatele peredele, üksi elavatele vanuritele, või vanadekodusse.

Kuna need, kes kohale tulla ei saanud, andsid ikka oma panuse, saates sokid postiga, või kulleri abil otse kohale, siis kogunes kokku üle 30 paari sokke. Kõva korvitäis :)

See kena korvitäis sai Pärnu abilinnapeale Jane Metsale üle antud.
Pilt Kikuka albumist
Sokke sai igati palju.

Pildistamise taipamine tuli alles siis, kui sokid olid nööril.
See-eest pildistasime neid kõik, vahest kuskilt ikka albumi jagu kokku saab.
Kohe meie lähedal olid veesõidukid. Esimesel päeval oli rahvast nii palju, pildistamine raskendatud. Teise päeva hommikul aga sõitsid nad ära.

Igasuguseid töötubasid oli. Meie lähedasl näiteks sepad. Kilistamine kõlas vahepeal nii, nagu oleks keegi hooga pataka klaasi maha kukutanud.
Väikesed poisid olid agarad sepa juures tagumas.

Lõpetamise ajal marssis meist mööda osalejaid nii eestist , kui kaugemalt- Läbi Tallinna värava Vallikääru.
Mõnusas vabas ja rõõmsas rivis.

Lippasin ka korraks Vallikääru vaatama. Arvatavasti oli pikem programm seal koostatud, vaatasin vaid ühe tantsu.
Samas, ma ei saa aru, kus on lapsevanemate silmad, ja milline on nende mõtlemine. Lastakase lapsed vabalt lavale trallima, samal ajal, kui on esinemine !!
Vallikärust tagasi lipates nägin Tallinna väravate ette ehitatud Vana-Pärnu maketti. See oli meil nii lähedal, aga inimesi oli nii palju, et varem ei märganudki.

Me asusisime siis Tallinna Väravatest paremal. Selle koha ma tuvastasin :)
Tuntumad vanalinna hooned olid välja toodud. Mis muidugi ei tähenda, et ma teaks, mis majad need on. Aga väga ilus makett.

Enda kudumisest siis niipalju, et päeval ikka nokitsesin edasi, aga oli vaja ju suhelda rahvaga, rääkida jne...
Ise ka ei usu, et sokikanna ära tegin !
Mul olid kaasas kahed pooleldi kootud sokid, seega sääred olid. Ühed haaras Kulla385, kududes neil kannad. Siis suundusid need Kesoni kätte, kes tegi triibulised tallad ja võttis asja kenasti kokku.
Teised, mis nägid välja, nagu vihased herilased, kudusin 95% mina. Lõpus aitas mind Kulla385 veel, kuna lõng, millest kudusin kahanes liiga kiiresti. Ühe soki lõng tuli kera keskelt, teine väljast. Siis saigi rida-rea haaval kootud.
Aga valmis said !!
Pean nüüd vist veel ühed sokid tegema, et see kannaosa ja kokkuvõtmine ei ununeks.

Peale seda, kui sokid valmis said oli juba suur valge. Veider oli see , et telgis oli nagu niiskem, või jahedam, kui väljas, Läksime siis Kullaga jalutama, mere äärde. Päike polnud veel tõusnud, aga kuu polnud ka veel loojunud.

Rannahoones oli pidu küll juba mõned tunnid tagasi lõppenud
Rannast suundusime auto juurde, et pisut soojas istuda....
see aga tähendas seda, et me jäime poolelt sõnalt magama. Uni oli umbes 2,5-3 tundi, aga sellet aitas, et pühapäeval reibas ja asjalik olla.
Peab ütlema, et meid oli vähe, aga meil oli lõbus ja vahva.
Teinekordki!

Jaanituli

Pisut hilinenult siis jaanitulepilt.
Tuli oli küllalt suur ja kuum. Sellest siis see, et Jaaniööl oli soe :)


See HobbyHalli kast seal kõrval ootas, kuni tuli väiksemaks jääb, ja et siis sinna söe sisse maanduda. Oli teine ootel juba kaua, kaua ja piisavalt põhjast koledaks vettinud...

Suvilas istudes, tegutsedes, õhtut oodates ja vaadates, kas keegi veel suvilasse maandub....
selle aja jooksul tegin kaelakee.
Nagu alati on mul miski väike avariikott asju kaasas. Et miskit teha, kui mahti, ja kui ei ole mahti miskit teha, pole ka midagi katki. Samas, kui jääb miski nõme tühi aeg, siis ei saa ennast süüdistada, et käsitöövidinaid kaasas pole.

Tehtud siis helmetrossile, sisaldades enamuses klaasi,
veidi plastikut - need kandilised
ja puitu - need pikergused. Erk ja särav :)
Kinnist pole, on lilleke. Käib lihtsalt vabalt üle pea.



Ükspäev varem tegelesin polümersaviga. Tegin valged kuulid ja tahtsin need pigmendipulbriga kenaks muuta
Pigmendipulbrit ostsin Emilia käsitööpoest, samuti on seda ka Hobipunktis saada. Iseenesest ilus, aga kasutamisega ei saa ma hakkama.
Polümersavi peale ei jää see mitte. Ja kui näppudevahel keerutada, siis sama palju jääb näppude külge, kui kuuli peale, või isegi näppudele rohkem. Olin siis kaval. Oi ja kuidas veel ...
panin pulbri pealt suletavasse kilekotti ja kuulid otsa ja saputasin. Kõik pulber jäi sõnakuulelikult kuulide külge. Ausalt, kotti ei jäänud midagi. ja kuulid said ilusad. roosad, sinise varjundiga....

Edasi oli juba jamam. Tegin samal ajal muid kuulikesi ka, ja miski harjumus on, et pannilt võttes viskan kuulid külma vette. Teised viskasin, ja esimese roosa....... ja kogu roosa pulber eraldus kuulilt. Ok, neid siis sinna ei pista. Jätsin jahtuma.

Kui katsusin jäi pulber ikka näppudele.
Üritasin siis lakkida. lakk pintsilie ja pintsel kuuli vastu ja kogu pulber jäi pintsli külge, lakk aga kuulile jääda ei tahtnud.
Nelja kuuli juures nägin hullu vaeva.
Pildil siis neli tagumist lakiga plätserdatud. Need esimesed, sametised on palju ilusamad

Edasi läksid kõik, nii lakitud, kui ilma kraani alla. Kogu ilu ja sära kadus.
Mõtlen, mis nendega teha, Võimalus, et kannan niiöelda õrnroosade toorikute peale pintsliga lakki ja saputan taas kilekotis, et siis laki sisse pigmendi jääks, aga mujalt tuleks maha ? ma ei tea....

hansalaadale asju kokku korjates oli mul ühes karbis ka ülejääkhelmeid, mida siis tavaliselt väikese raha eest katsun maha müüa. Seal oli ka kunagi igavene kuhi minu nägemust mööga nässuläinud polümersavi kuulikesi . Ühe sordi olin ma kilekotti kogunud, et äkki keegi tahab. Igal laadal see polegi pakkumises olnud, või siis pole tahetud... Igatahes nüüd jäid kirjud kuulid näppu ja said kaelakeeks hoopis :)
Suurem osa asju Hansapäevadeks kokku pandud. Eelmisel aastal oli isegi koos vihmaga meil lõbus. Sel aastal ehk vihma ei tule... siis veel vahvam. See öö läheb ju ruttu, päike loojub ja kohe tõuseb. Vahva.
Kohtume siis Pärnus. Kes mu leiab, tulge julgelt ligi. Riietus on mul Hansapäevade ajastukohane :)

Rätikuvenitus.

Täna siis olime Minniga jubeasjalikud ja aitasime, pigem nõuga, kui jõuga Renal rätikut raamile vedada- Esimese korraga ei saanud kohe rätikut õigete nuppude otsa, aga asi see siis sammhaaval edasi tõsta pole. Jõudu seal kasutada vaja pole. Pigem targutasime, et siia, ei siia, ja samm edasi, nüüd sinna.....
Renal selline imevahva raam. Tegijaks sellel raamil on Yllepi kaasa. Väga osav meistrimees.
Rätik imeilus rohekollane. Kasutuses minuteada Raasiku Aade villavabriku lõng.


Kuna Renal on remont, siis leidis kass, et lapsetool on lihtsalt vaba

Rätikuraami põrandale laotades me muidugi tõstsime tooli ära, mispeale kass arvas, et kõrgemad pinnad ja positsioonid on kindlamad, keegi ei tõsta miskit ära.

Eelmiste elanike paigutatud köögikapipealne näiteks.


Ühed lipsukesed. Lipsukeste soovi korral peaksite Rena poole pöörduma.

ja täna,. otsides midagi muud, see muu polegi vist nii tähtis enam... jäi näppu selline kaar, põhimõtteliselt seepärast, et see kaar takistas karbikaane sulgumist. Ja sealt karbikaane vahelt see idee lendaski. See on käekee. Kusjuures käel jääb päris huvitav.

Mumm

Mesimumm siis.

Suvilas, roosade õitega kibuvitsapõõsas madistas mesimumm. Õis, mille ta niiöelda ette võttis, seal rabeles nii palju, et põõsas värises.
Kujutage ette, lendab mumm õiele, bzzzz, kzzzzzz, vrrzzzzz, zzbzzzsss, tšah.... järgmine õis , ..bzzzszzs zummzzzssszzz... jne
jummala aktsioonis oli
Pildistamisest end häirida ei lasknud.
Zumisez ja Zahistas asjalikult omatahtsi.


Muude ettevalmistuste järel..
... ettevalmistused on siis Pärnu Hansapäevadeks, kuna paar inimest on ühendust võtnud heegelussi õppimise asjus. Lükkisin siis pisut helmeid niidile valmis. Et oleks vajadusel anda, või/ja siis ise kõrvalt heegeldada. Ladusin ju mustrisse, siis esmalt arusaadavam.

Ning siis peale peenete pudinate lükkimist seda tegin valgetest klaaspärlitest ja vasekarva traadist ja vasekarva pärlikapslitest kaelakee, käevõru ja kõrvakad.
Mulle meeldib see vase toon. Hõbe meeldib ülekõige muidugi. Kusjuures kuld, see pole vist minu materjal. Ega ma seda ei kanna ka.



See kroon, mis pildil, selle sain ühest kaltsupoest. Milleks seda kasutada, ma ei tea, aga lihtsalt meeldis. Pealegi olematu hinnaga.

Öised ja mitte öised vidinad

Mitte öiseteks liigituvad siis lihtsad ja armsad kaelakeed.
Roosa ja pronksjas, täiendatud kuldsete filigraanpallikestega
Suht sarnased, aga siiki erinevad

Ja sinine, selline meresinine, pisiksese läikega ja vägagi merelise värviga. Jälle lihtne asi, mis hakkaski mulle meeldima.


Helmetrossile, mulle meeldib lükkida. Muidugi siin see sinine kaherealine oli omajagu õppematerjal. Sain ka korra kõik tagasi maha aetud, et siis pidureid õige koha peal kasutada.


Järgmine aga juba öine teema,
pimeduses ongi see kuidagi lummavam. Polümersavi ja läbipaistvad klaashelmed, roheliste terakestega vürtsitatud.



Ja ikka mõni kena niiditöö ka. Taas heegeldamine, aga lõdvemas astmes, kui ussid.

Neid niidikaid olen ka varem teinud, ja kõiki pole pildistanud. Nad ju suht sarnased.

Kohe-kohe hakkab puhkus.